Pätu armastab nahast hiirtega mängida. Kohe väga.
Tartust neid ei saa, kuid Tallinnas Solarise keskuse loomapoes leiab neid lademes ja nii me siis pealinna sattudes neid sealt toome.
Eelmine nädalavahetus käisime ja tõime 4 uut hiirt. Esimene hävitati alla 10 minutiga. Enne kui meiegi aru saime oli kogu nahast osa Pätu kõhus ja voodiäärel ilutses vaid plastmassist sisu ja kaks punast silma. Valjuhäälne nurr andis tunnistus temapoolsest rahulolust.
Selleks, et täna kätte saadud hiir kauem püsiks panin ma selle kilekotti ja tegin topeltsõlme peale. Olles visa jahipidaja on Pätu üritanud pisut rohkem kui viimase veerandtunni kilekotist jagu saada ja hiireni jõuda. Seega on hiir vastu pidanud juba kaks korda rohkem kui tema eelkäijad! Ja ta on ikka veel ühes tükis!
kolmapäev, 3. märts 2010
uus pahameele allikas
st siis Pätu jaoks. nimelt ostsin eile mina uue kassiliiva, aga mitte paakuva liiva nagu siiani meil olnud, vaid kristallidega (ikka seepärast, et Pätu liiva mööda korterit laiali ei tassiks). no ja see ei lähe Pätule väga peale.
esimese asjana ei jaganud Pätu ära, miks ma tema liivakastist kõik liiva välja valasin ja mingi valge asjaga asendasin. seejärel mõtles Pätu, et äkki on tegu millegi söödavaga ning üritas mitu kristalli ära süüa. see aga väga ei õnnestunud, sest need kleepusid keele külge ja siis oli veel suurem probleem.
edasi kui juba aru saadi, millega tegu, siis läks Pätu liivakasti asjale, aga ikka hakkama ei saanud muuga kui väga kurja kräuga. no ja nii kohe mitu korda.
õnneks õhtu edenedes sai ikka häda suurel sunnil oma asjad aetud.
ma nüüd ei tea, kas tegu oli viha välja valamisega, kuid eile õhtul minuga muud mood ei mängitud, kui vaid väga vägivaldselt, st mu käed on päris jubedad, ikka väga jubedalt ära kriibitud, isegi magama minnes ei jäetud mind rahule, vaid teki alt kraabiti mu käsi edasi.
tänaseks on lood sellised, et liivakastis käimine on muus mõttes normaliseerunud, ainult et iga kord peab vähemalt üks hale kräunatus siiski asjaga kaasas käima. mina aga olen rahul :) nimelt korter on puhtam ning graanuleid on ainult liivakasti ees natuke. loodetavasti minu vastu täna enam viha ei peeta:P
esimese asjana ei jaganud Pätu ära, miks ma tema liivakastist kõik liiva välja valasin ja mingi valge asjaga asendasin. seejärel mõtles Pätu, et äkki on tegu millegi söödavaga ning üritas mitu kristalli ära süüa. see aga väga ei õnnestunud, sest need kleepusid keele külge ja siis oli veel suurem probleem.
edasi kui juba aru saadi, millega tegu, siis läks Pätu liivakasti asjale, aga ikka hakkama ei saanud muuga kui väga kurja kräuga. no ja nii kohe mitu korda.
õnneks õhtu edenedes sai ikka häda suurel sunnil oma asjad aetud.
ma nüüd ei tea, kas tegu oli viha välja valamisega, kuid eile õhtul minuga muud mood ei mängitud, kui vaid väga vägivaldselt, st mu käed on päris jubedad, ikka väga jubedalt ära kriibitud, isegi magama minnes ei jäetud mind rahule, vaid teki alt kraabiti mu käsi edasi.
tänaseks on lood sellised, et liivakastis käimine on muus mõttes normaliseerunud, ainult et iga kord peab vähemalt üks hale kräunatus siiski asjaga kaasas käima. mina aga olen rahul :) nimelt korter on puhtam ning graanuleid on ainult liivakasti ees natuke. loodetavasti minu vastu täna enam viha ei peeta:P
Tellimine:
Postitused (Atom)