Tere, mina olen Pätu

Mina olen Pätu ja see siin saab olema minu blogi.

Enne igapäevaste tegemiste ülestähendamist on asjakohane anda väike ülevaade paari kuu saavutustest.
Sünnipäevaks on mul passi märgitud 1. august ja paari kuusena sattusin Valga varjupaika, kust varsti viidi mind Tartu hoiukodusse ja sealt edasi Janika ja Mareti koju. Nüüd olen ma nendga koos veetnud viimased 20 päeva ja pean tõdema, et elul pole kohe üldse midagi viga. Iga päev on toidukauss korralikult puhas ja süüa täis, liivakastis on hästi mõnusalt palju liiva ja junnihunnikud kaovad imeväel iga õhtu. Pai saab küsimise peale kogu aeg, piisab vaid kumbagi lähedusse ronida, kui juba kuskilt sügatakse-paitatakse. Vastutasuks löön ma hästi palju nurru, mõnikord rõõmust ka lihtsalt niisama ilma paita. Hommikuti ollakse eriti pailahked, sest siis ronin ma neile kõhu peale ja neile see väga meeldib.
Uues kodus on ruumi palju ja mänguvõimalusi tohutult. Mängitakse minuga iga päev, tihti mitu korda päevaski. Külalisi käib ka tihedalt, seega on uusi mängukaaslasi tüdimuseni. Mänguasjadega on hetkel kehvamad lood, sest peale lemmikhiire hävitamist ja pulgaga mänguasjade mitmekordset pooldumist on valikuvõimalus pisut väiksem. See-eest toodi mulle paar päeva tagasi lisaks paarile uuele mänguasjale ka kandekott, kus sees on hästi soe ja mõnus pugeda ja üleeile toodi kõigi kõrgele peidetud lillepottide asemele suur uhke kuusepuu. Seda on hea närida ja sinna alla hea peita. Ega nad kohe ei märkagi, et ma jälle pättuse peal väljas olen ja siis saab tükk aega omaette puuokstega mängida. Aga kui märkavad, siis on pidu läbi. Ma paar korda suutsin juba puu ümber kukutada, seega hoitakse silma peal ja enam mööda puud ronida ei õnnestu. Aeg-ajalt üritan uuesti, aga siiani edutult.
Täna anti mulle jälle uus mänguasi. Paar lemmikkasti ja mänguasja ootavad oma mängukorda kapi otsas aga see uus on tänaseks just põnev. Ta on selline ümmargune kera, mille sees on hiir. Aga see hiir on kummi otsas ja seetõttu on nii, et kui ma ta kätte saan ja välja sikutan, siis varsti on see jälle seal sees tagasi ja ma pean uuesti otsast peale hakkama. Nii mõnus uus mänguasi. :)

Paar pilti kah minu tegemistest:

Selline olin ma Valga varjupaigas. Janika vaatas kohe, et nii uudishimulik ja tubli kass ja hakkas Maretile ajama, et võtame tema.

Ja selline olin ma pesaleidja kodulehel. Paljulubav mängulust andis juba rohelise tule, et Maret ja Janika mind hoiukodusse vaatama tuleksid. Kui nad tulid, siis ma olin hästi tubli. Mängisin nendega päris pikalt ja siis keerasin magama. Ja kui Janika mu Mareti sülle tõstis, siis tõmbasin kõige armsamasse kerasse, mis ma oskasin, ja lõin hästi kõvasti nurru. Kui Maret veel mu kõrvatagust sügama hakkas, siis oli kohe selge, et varsti saan ma päris oma koju.
Silmad jäid mul küll haigeks ja ma pidi hoiukodusse kauemaks jääma, aga kui mind lõpuks 1. detsembril Janika ja Mareti juurde viidi, siis oli küll tore.

Janika pidi siis tööreisile minema ja me jäime Maretiga koos terveks nädalaks kahekesi koju. Kogu nädala ma katsetasin, et mida ma teha võin ja mitte. Selgeks sai, et taimi närida ei lubata. Samas, öösel ei keelanud mind keegi. Seetõttu otsustasin ma näiteks köögitaime lehti närida ajaviiteks öösel kella kolme paiku. Siis toodi minu lemmik aknalauale kassimuru ja selle söömist ei keela mul keegi.
Toidulauale ka ei lubatud ronida. Ja diivanit ei tohi ka kraapida. Õnneks toodi mulle kohe esimesel päeval kraapimispuu ja pärast teine veel ja kui ma diivanile küüned sisse lõin, siis tuletati meelde, et selleks on ju seesama kraapimispuu. Nüüd ma käin kogu aeg seal kraapimas, sest riielda saada pole üldse tore.
Aga Maretiga oli mul tore ja kuna ta on olnud tegelikult koerausku siiani, siis ma pean talle eriti usinalt pugema. See tuleb mul ilmselgelt hästi välja, sest kogu aeg saan ma tema käest mõnusalt sügada. Vastutasuks aitan ma tal näiteks õppida- trükin klavatuuril ja soojendan õpikut. Või nurrun süles, kui eksamimaterjal selgeks ei taha saada :)

Muudes kodutöödes aitan ka- pesupesemine on mu eriline lemmik. Vannituba üldse meeldib mulle- tänu põrandaküttele on seal kogu aeg soe ja vann on mõnusalt suur. Õhtuti, kui teised hambaid pesevad, siis mina võtan oma palli ja mängin sellega vannis. Ikka üles ja alla ja vahepeal vannist välja ka.
Aga ma kardan, et ma varsti enam ei mahu niimoodi mängima. Sest kaalus olen ma juurde võtnud juba pool kilo ehk nüüdseks olen siis 2 kilone kassijurakas. Pikkust on ka juures, kuid kui palju täpsemalt, seda me veel ei tea, sest mõõtmine on jube tobe ja siiani pole ma väga vastutulelik olnud selles suhtes. Igaljuhul saba on mul 23 cm pikk ja koos saba ja vurrudega oli kogupikkus juba üle 70 cm.

Vot nii. Minu esimesed päevad said ülevaatlikult nüüd kirja.
Igapäevased saavutused kanname sisse lühemalt, siis on hea jälgida. Tulge lugema ja pilte kaema!

Seniks kõigile üks eriti mõnus nnnnnuuuuurrrrrrrrrr