Pätu kadumisest ja kojujõudmisest

Meie Pätu on kodus tagasi :)

Nüüd on ta tubasel reziimil, aga ei paista väga selle vastu ka üldse protessteerivat. Paar korda päevas tuleb näu tühja söögikausi juures või suletud välisukse taga, aga üldiselt ta lihtsalt magab. Ilmselt oli see poolteist nädalat ka talle hirmus aeg.

Eile käisime arsti juures ja selgus, et Pättis on kasside herpes. See on hingamisteede haigus, mis paneb silmad rähma jooksma ja kassi pidevalt aevastama. Kuna mina olen ka haige, siis peab Maret leppima vähese une ja rohkete öiste aevastushoogudega mõlemalt kaaslaselt :)
Kusjuures arsti juurde läksime jala- bussi-ja autosõit Pätule väga ei meeldi, seega tegime 15 minutilise jalutuskäigu. Eile tundus see olevat igati piisav, et asendada tema mitmetunnilisi väljasolekuid. Ta ei pidanud ise jalutama, autod ei saanud ligi, puuris oli üpris soe ka. Lihtsalt vaatas aga puuriuksest välja ja andis mjäuga märku, kui midagi ei meeldinud. Mõnus ju.

Üldiselt on Pätt need kolm kodusolnud päeva lihtsalt maha maganud- päeva ja öö magab, vahepeal sööb. Õnneks kasutab ta taaskord liivakasti väga usinalt- nii on meil ka hea jälgida, kui ta kõht jälle korda saab, sest esialgu oli see küll kinni, aga nii on ta ka koguaeg toas.
Mängimise vastu tunneb ainult vähe huvi, sellest on kahju. Õnneks kaisutamist tahab sellevõrra rohkem ja aega ajalt kostuvad oledsaveelsiin? kontrollnäud.

Kui rohukuurid läbitud, siis tuleb meile jälle külla Susie. Ma ise arvan, et selleks ajaks tahab Pätt juba väga kellegagi mängida.



Pisut ka Pätu otsimisest
Kui ta neljapäeva õhtul tuppa ei tulnud, siis olime juba mures, aga ta ise eelistabki öösel ringi luusida, seega ei asunud kohe paaniliselt otsima.
Järgmisel päeva olime juba väga mures, rääkisime juba sõpradele, käisime ise otsimas mitu korda nii kaugemalt kui lähemalt. Seda muret ja otsimist jaguks kogu nädalalõpuks, kuigi vahepeal pidi tööl ka olemas.
Esmaspäeval oli Maret Tallinnas tööl aga mul oli vaba päev ja siis sai kuulutused valmis kirjutatud ja igale poole laiali saadetud. Kuna need kuidagi ülesse ei jõudnud, siis kolmapäeval sai meeldetuletuse email saadetud. Vahepeal suhtlemise Janega, kes nii mõnusalt tagasisidet andis. Üldse saatsid paljud meile emaile õpetustega, kuidas peaks otsima ja need põhinesid justnimelt nende praktikale. Lisaks saadeti meile igasuguseid imelisi lugusid, kuidas tükka aega kadunud olnud kassid taaskord kodutee leidsid. Foorumeid lugedes oli seal ka palju lootustandvaid näiteid, mis ei lubanud alla anda. Samas leidus lugusid, mis kohe nutma panid ja paanikat tekitasid.
Töönädal läks küll raisku, sest ükski klient ei läinud korda. Pigem lugesin ma terve päeva kassifoorumeid.
Teisel nädalal käisimegi öösiti jalutamas ja otsimisring muutus juba väga suureks- kassitoome, vanalinn, avaturg, väike karlova tiir, vanemuise koolihoone ja kodu vaheline ala. See ala sai ka täis keebitud plakateid Pätu pildi ja meie kontaktidega. Õnneks tuli Pätt ise koju ja me võisime minna viimasele jalutuskäigule plakateid maha võtma.

Jalutuskäikude puudumine teeb mind tegelikult natuke kurvaks- jalutades oli meil alati kaasas kotitäis kassitoitu, mida me õpetuse järgi kodu lähedale jätsime aga ka kõikidele leitud tänavakassidele ette poetasime. Nüüd on need kiisud jälle öise suutäieta. Loodan, et naabrihoovi Tuust ja Poja välja ilmuvad, siis saab neid aidata. Sõber oli vahepeal silmapiiril, aga nüüd on tema ka kadunud.

Pikk pai kõigile kodukiisudele ja kiiret koduleidmist kõigile teistele!

Janika